E-ITSPEA 4: Info- ja võrguühiskond

 Selles postituses analüüsin, kui suureks probleemiks võib Eestis pidada jälgimiskapitalismi ja nn digiaedikut. Püüan vaadata nii praegust olukorda (2025. aasta alguse seisuga) kui ka mõelda, millised võiksid olla võimalikud arengud tulevikus. Tehnoloogia areng on viimastel aastakümnetel olnud väga kiire ning see on muutnud nii majandust, töötamist kui ka inimeste igapäevast elu.

Minu arvates ei ole jälgimiskapitalism Eestis praegu kõige suurem ühiskondlik probleem, kuid selle mõju on kindlasti olemas ja seda võib märgata paljudes igapäevastes olukordades. Nt on üsna tavaline, et kui inimene otsib internetis mõnda toodet või loeb mõne teema kohta pikemalt, siis hakkavad sarnased reklaamid kiiresti ilmuma erinevates keskkondades. Sama toodet võib näha näiteks Google’i reklaamides, sotsiaalmeedias või teistel veebilehtedel. See näitab, et kasutajate tegevust internetis jälgitakse ja kogutud kõik andmeid kasutatakse reklaami suunamiseks.

Eestis on olukord mõnes mõttes parem kui paljudes teistes riikides, sest siin kehtivad Euroopa Liidu andmekaitse reeglid ja inimesed on üldiselt üsna teadlikud digiteenuste kasutamisest. Samuti on Eestis väga arenenud e-riik. Me kasutame igapäevaselt e-panka, digiretsepti, e-valimisi ja erinevaid riigi e-teenuseid. Need lahendused muudavad meie elu palju mugavamaks ja kiiremaks. Samas tähendab see ka seda, et suur osa meie tegevusest toimub digitaalses keskkonnas ning selle käigus tekib palju andmeid.

Siin tulebki mängu digiaediku mõiste. Digiaedik tähendab olukorda, kus inimeste digitaalne tegevus jätab maha jälje, mida saab koguda, analüüsida ja kasutada erinevatel eesmärkidel. Ühest küljest võib see aidata parandada teenuseid ja muuta süsteeme efektiivsemaks. Teisest küljest võib see aga tekitada küsimusi privaatsuse ja kontrolli kohta. Paljud inimesed ei mõtle igapäevaselt sellele, kui palju infot nende kohta kogutakse.

Kui vaadata tulevikku, siis võib ette kujutada kahte erinevat arengusuunda. Positiivses ehk “valges” stsenaariumis kasutatakse kogutud andmeid peamiselt selleks, et parandada teenuseid ja muuta ühiskonda efektiivsemaks. Nt võivad andmed aidata tervishoius paremini diagnoosida haigusi, planeerida transporti või arendada targemaid linnu. Samuti võib info parem kasutamine aidata ettevõtetel pakkuda inimestele täpselt selliseid teenuseid ja tooteid, mida nad tegelikult vajavad.

Negatiivses ehk “mustas” stsenaariumis võib aga tekkida olukord, kus andmete kogumine muutub liiga ulatuslikuks. Suured tehnoloogiaettevõtted võivad saada liiga suure mõju, sest neil on ligipääs tohutule hulgale kasutajate andmetele. Samuti võib tekkida nagu oht, et inimeste käitumist hakatakse mõjutama algoritmide või suunatud reklaamide abil. Sellisel juhul võib infoühiskond hakata piirama inimeste vabadust ja privaatsust.

Lisaks on oluline mõelda ka sellele, et kõik inimesed ei liigu tehnoloogia arenguga samas tempos kaasa. Mõnele inimesele võivad digiteenused olla väga mugavad, kuid teised võivad jääda neist kõrvale. Nt eakad inimesed või need, kellel puuduvad digioskused, võivad tunda end digitaalses maailmas ebakindlalt. Seetõttu on oluline, et tehnoloogia areng arvestaks ka sotsiaalsete ja inimlike aspektidega.

Kokkuvõttes võib öelda, et jälgimiskapitalism ja digiaedik ei ole Eestis praegu kriitiline probleem, kuid need on teemad, millele tuleks kindlasti tähelepanu pöörata. Tehnoloogia areng pakub palju uusi võimalusi, kuid samal ajal on oluline kaitsta inimeste privaatsust ja tagada, et digitaalsed süsteemid teeniksid ühiskonda, mitte ei hakkaks seda liigselt kontrollima. Tasakaal innovatsiooni, turvalisuse ja inimeste õiguste vahel on infoühiskonna arengus väga oluline.