E-ITSPEA 3: Uus meedia ...?

         

Traditsiooniline meedia uues keskkonnas – ERR ja Postimees

Uus meedia ei tähenda lihtsalt seda, et ajaleht kolib internetti või telesaade jõuab veebi. Kursuse tekst rõhutab, et uus meedia on interaktiivne, silmapilkne, kõikjal kohal ja huvigrupipõhine. See tähendab, et muutub mitte ainult kanal, vaid kogu loogika, kuidas sisu toodetakse ja tarbitakse.

Analüüsin kahte traditsioonilise meedia väljaannet:
üks, mis kasutab uut meediat oskuslikult ERR ja üks, mis paistab uues meedias märksa lahjem kui enda põhikanalis Postimees.  

Üks, mis kasutab uut meediat oskuslikult – ERR

Minu arvates on ERR väga hea näide sellest, kuidas traditsiooniline meedia saab uues meedias loomulikult edasi areneda.

Esiteks on ERR tõeliselt kiire meedia. Uudised ilmuvad silmapilkselt ning veebilehte avades näeb pidevalt uuenevat infovoogu. See vastab uue meedia tunnusele instantaneous kus info liigub praktiliselt reaalajas.

Teiseks ei ole ERR lihtsalt veebisait, vaid terviklik platvorm. Seal on tekstiuudised, videoklipid, otseülekanded, raadioarhiiv, taskuhäälingud ja saated järelvaadatavana. Sama sisu võib eksisteerida erinevates vormingutes – tekstina, videona ja helina. See on selge näide multimeediumist ja crossmedia kasutusest. See sobib täielikult Web 2.0 ideega „veeb kui platvorm“.

Kolmandaks on ERR kättesaadav kõikjal nagu telefonis, arvutis, nutiteleris. See on otsene näide „ubiquitous“ meediast, mis on sõna otseses mõttes kõikjal. Kasutaja saab sisu tarbida igal ajal ja igas kohas.

Lisaks ei tundu ERR lihtsalt artiklite arhiivina. See on elav keskkond, kuhu tullakse tagasi mitu korda päevas. See on lähemal aktiivsele teabele, millest kursuse tekst räägib kus kasutaja jälgib arenguid, võrdleb allikaid ja hoiab end pidevalt kursis.

ERR kasutab uut meediat mitte ainult levikanalina, vaid tervikliku süsteemina.

Üks, mis paistab uues meedias lahjem – Postimees

Postimees on traditsioonilise meediana väga tugev kaubamärk. Sellel on pikk ajalugu, professionaalne ajakirjandus ja selge maine. Paberleht ja bränd mõjuvad autoriteetselt ja usaldusväärselt.

Kuid uues meedias on tunne veidi teistsugune.

Esiteks tajutakse veebiversiooni sageli tasulise vitriinina. Suur osa sisust on maksumüüri taga. See on mõistetav ärimudel, kuid uue meedia seisukohast vähendab see kaasatust. Web 2.0 rõhutab osaluspõhisust ja kogukonda, kuid siin on tunne, et kasutaja roll on pigem passiivne  kas maksab ja loeb või lahkub.

Teiseks tundub interaktiivsus nõrgem. Kursuse tekst rõhutab, et uus meedia tähendab dialoogi ja teadmiste sünteesi. Postimehe veebiversioonis domineerib sageli vorming „toimetus räägib, lugeja loeb“. See meenutab rohkem vana massikommunikatsiooni mudelit kui uut interaktiivset keskkonda.

Kolmandaks näib sisu tihti mis lihtsalt ajalehe digitaalse versioonina. See tähendab, et vana loogika on üle kantud uude keskkonda. Vähem on tunda, et sisu oleks loodud spetsiaalselt interneti jaoks nt  interaktiivsed formaadid, kasutajate kaasamine või kogukonna tugevam roll.

Tulemuseks on paradoks Postimehe traditsiooniline kanal tundub tugevam ja mõjuvam kui tema digitaalne kohalolek. Sisu kvaliteet võib olla kõrge, kuid uue meedia potentsiaali ei kasutata täiel määral. 

Kokkuvõte

ERR näitab, kuidas traditsiooniline meedia saab uues keskkonnas tugevamaks muutuda, kasutades ära kiirust, mitmeformaadilisust ja platvormiloogikat. Postimees seevastu tundub oma uues meedias pigem vana mudeli jätkuna digitaalses vormis. 

See võrdlus näitab hästi, et uus meedia ei ole ainult tehniline muutus, vaid ka mõtteviisi muutus.